Igapäevaelus reageerime tulekahju nähes esimese asjana selle kustutamiseks veega. Igapäevaelus, kui leiame magneesiumi põlema, ei saa me magneesiumist põhjustatud tulekahju kustutamiseks mitte mingil juhul kasutada vett ega mõnda muud mitte-D tüüpi tulekustutit. Vesi, süsinikdioksiid, vaht ja muud vedelikud reageerivad põleva magneesiumiga ning pigem tugevdavad tuld kui summutavad seda. Ja need nähtused on kõik seotud magneesiumi enda omadustega. Magneesiumil on tugev redutseeritavus ja see võib reageerida keeva veega, vabastades vesinikgaasi. Põlemisel võib see tekitada pimestavat valget valgust. Magneesium võib läbida põlemisreaktsiooni CO2-ga, seetõttu ei saa magneesiumi põlemist süsinikdioksiidi tulekustutitega kustutada. Magneesium võib reageerida N2 ja O2-ga, nii et õhus põledes kiirgab see ägedalt pimestavat valget valgust, eraldab soojust ja moodustab valge tahke aine.
Magneesiumi põlemisel toimub peamiselt äge reaktsioon hapnikuga ning tulekustutuspõhimõtteks on õhu isoleerimine. Soovitus meile kasutamiseks: 1. D-klassi tulekustuti: selle materjalis kasutatakse tavaliselt naatriumkloriidipõhist pulbrit või passiveeritud grafiidipõhist pulbrit, mis eemaldab tulekahju kustutamiseks hapnikku. 2. Katteaine või kuiv liiv: Seda saab kasutada väikesemahuliste tulekahjude katmiseks ja selle põhimõte on ka tulekahju kustutamine hapniku eemaldamise teel. 3. Malmist praht: seda saab kasutada ka muude heade tulekustutusmaterjalide puudumisel. Selle põhiülesanne on tulekahju kustutamise asemel temperatuuri langetamine alla magneesiumi süttimispunkti.
Seega, kui näeme metalli süttimas ja kiirgamas pimestavalt valget valgust koos suure hulga valge suitsuga, on meie esimene mõte mitte kasutada tulekahju kustutamiseks vett ja süsihappegaasi. Jääge rahulikuks ja rahulikuks, vastasel juhul põhjustab see lõpuks suure katastroofi.